Ma hakkasin üks päev mõtlema, et kõik koguaeg räägivad asjadest, millega nad enda juures rahul pole. Ma mõtlesin ka koguaeg nendele. Aga selle asemel pöörasin enda mõttemaailma teistpidi. Leida midagi, millega olen enda juures rahul.
Proovisin siis seda teha...
Olen äärmiselt kriitiline inimene, kui asi puutub minu enda kehasse. Olen isegi aeg-ajalt hämmastunud, kui rahul ma mõne asjaga enda juures olen. Leian, et see on hea :)
1. Silmad
2. Hambad
3. Nina
4. Collarbones
5. Käed
6. Selg
7. Hääletoon
8. Nägemine
9. Kuulmine
10. Naba
As you can see, siis seal on nii mõndagi, mis tundub kummaline. Kuid minu jaoks täiesti loogiline. Ülejäänud nt nagu kõht, jalad, tagumik. Nendega tuleb lihtsalt tööd teha. Kui muidugi selle jaoks ka aega suvatsen leida. Vabandused, vabandused. Nagu ikka. Aega pole. Raha pole. Ei viitsi. Tahaks ikka shokolaadi ja jäätist süüa. Mmmm mingid uued krõpsud. Woah, uued riided. Parem ostan need, sest trenni jaoks raha pole vaja, kuna ma seal ju ei käi. Ja nii see kõik lähebki. Joosta mulle ka ei meeldi, kuigi võiks ju sellest alustada. Ah, vahet pole(näete, jälle ma teen seda!), mul pole aega ja tahtmist praegu. Vahet pole, et need ilusad pildid tumblris mind õrritavad. Las nad olla.
Ciao!
<M
Mannu
i think i'll miss you forever, like the stars miss the sun
esmaspäev, 14. september 2015
reede, 14. august 2015
"I am content
with throwing everything away
----------------------------------
Because I lost myself
when I found you"
kolmapäev, 29. juuli 2015
jah
Kes üldse kirjutab enam blogi???
--
Kas ma tõesti pean koguaeg leinama kedagi? Kurat ma pole sellest kolme aasta tagusest leinastki üle saanud, siis tuli teine juurde ja nüüd kolmas?! Mitte, et ainult mina leinaksin, kogu meie pere leinab. Aga ma pole kindel, kui kaua ma veel jaksan sedasi jätkata, kuni ma jälle murdun.
Must auk juba ootab mind, ma kuulen seda irvitamist. Tunnen, kuidas selle küüned mind kriibivad. Iga hetkega on aina raskem sellele vastu panna. Tükikesed minust on kadunud ja kaovad veel mitmed. Ma pole isegi lubanud endal nutta, et mitte näida nõrgana ja lasta end tagasi algusesse viia. Ei taha üleüldse, et keegi näeb, tunneb ja tajub, mida ma tunnen parasjagu. Kuhu ma taas langema hakkan. Oluline osa minu elust on ees ja ma pean hoidma end koos, ma ei saa lubada endal olla nõrk. Tugevus viib mind edasi. Lein tähendaks nõrkust. ma. ei. või. nutta. Sest siis ma ei saa enam pidama... Ma olen ebastabiilne, tujukõikumised ja räägin iseendale vastu. wtf Marian??
--
Mul on homme ja ülehomme kaks viimast tööpäeva. Tegin oma armsatele töökaaslastele shokolaadikeeksi. Kurb on minna, aga ma kardan, et ei jõua oma asjadega ühele poole, kui augustis ka veel tööl olen. Ehk antakse järgmine suvi mulle uus võimalus. Loodan.
--
--
Kas ma tõesti pean koguaeg leinama kedagi? Kurat ma pole sellest kolme aasta tagusest leinastki üle saanud, siis tuli teine juurde ja nüüd kolmas?! Mitte, et ainult mina leinaksin, kogu meie pere leinab. Aga ma pole kindel, kui kaua ma veel jaksan sedasi jätkata, kuni ma jälle murdun.
Must auk juba ootab mind, ma kuulen seda irvitamist. Tunnen, kuidas selle küüned mind kriibivad. Iga hetkega on aina raskem sellele vastu panna. Tükikesed minust on kadunud ja kaovad veel mitmed. Ma pole isegi lubanud endal nutta, et mitte näida nõrgana ja lasta end tagasi algusesse viia. Ei taha üleüldse, et keegi näeb, tunneb ja tajub, mida ma tunnen parasjagu. Kuhu ma taas langema hakkan. Oluline osa minu elust on ees ja ma pean hoidma end koos, ma ei saa lubada endal olla nõrk. Tugevus viib mind edasi. Lein tähendaks nõrkust. ma. ei. või. nutta. Sest siis ma ei saa enam pidama... Ma olen ebastabiilne, tujukõikumised ja räägin iseendale vastu. wtf Marian??
--
Mul on homme ja ülehomme kaks viimast tööpäeva. Tegin oma armsatele töökaaslastele shokolaadikeeksi. Kurb on minna, aga ma kardan, et ei jõua oma asjadega ühele poole, kui augustis ka veel tööl olen. Ehk antakse järgmine suvi mulle uus võimalus. Loodan.
--
kolmapäev, 25. juuni 2014
mul on tunne justkui libiseks sa mu käte vahelt ära
kuskile, kust ma sind enam kätte ei saa
ja ma jäängi sinust ilma
ma kardan seda, kardan, et olen ilma sinuta
kardan, et jään üksi
sest kui sa kaod, siis ma jäängi üksi
ära mine, palun
kuskile, kust ma sind enam kätte ei saa
ja ma jäängi sinust ilma
ma kardan seda, kardan, et olen ilma sinuta
kardan, et jään üksi
sest kui sa kaod, siis ma jäängi üksi
ära mine, palun
pühapäev, 1. juuni 2014
idk idc
Mul pole siia midagi kirjutada, sest ma ei viitsi pm 2kuu kokkuvõtet siia ümber kirjutada. Ma nkn ei mäleta midagi...
ainult et Kiku istus mu sõrme peale
küüs läks tagurpidi
ja nüüd küüne all on verevalum
kuradi Kiku
valus on ka eks
Kohe varsti autokooli sõidutundi. Lähengi ja hakkan sättima.
Tsau
<M
ainult et Kiku istus mu sõrme peale
küüs läks tagurpidi
ja nüüd küüne all on verevalum
kuradi Kiku
valus on ka eks
Kohe varsti autokooli sõidutundi. Lähengi ja hakkan sättima.
Tsau
<M
ma isegi ei tea
ma isegi ei tea
mida tunda viimasel ajal
kool on mu nii tuimaks muutnud
ja inimesed veel hullemaks
ma isegi ei tea
mida mõelda viimasel ajal
kõik on mu segadusse ajanud
ja inimesed veel hullemaks
ma isegi ei tea
kes ma olen viimasel ajal
pisike osake kõigest
kuid samal ajal täiesti tähtsusetu
ma isegi ei tea
keda usaldada enam
sest inimesed on ussitanud
ja järjekordselt ma langen nende lõksu
ma isegi ei tea
miks ma küll olen nii naiivne ja südamlik
kui nemad minust ei hooli
ja mõtlevad vaid oma heaolule
ma isegi ei tea
kes on kes
ja millist palet
ma nende olemusest näha tahaks
ma isegi ei tea
-------
<M
mida tunda viimasel ajal
kool on mu nii tuimaks muutnud
ja inimesed veel hullemaks
ma isegi ei tea
mida mõelda viimasel ajal
kõik on mu segadusse ajanud
ja inimesed veel hullemaks
ma isegi ei tea
kes ma olen viimasel ajal
pisike osake kõigest
kuid samal ajal täiesti tähtsusetu
ma isegi ei tea
keda usaldada enam
sest inimesed on ussitanud
ja järjekordselt ma langen nende lõksu
ma isegi ei tea
miks ma küll olen nii naiivne ja südamlik
kui nemad minust ei hooli
ja mõtlevad vaid oma heaolule
ma isegi ei tea
kes on kes
ja millist palet
ma nende olemusest näha tahaks
ma isegi ei tea
-------
<M
reede, 4. aprill 2014
ma olen 96.aasta parim väljalase
Ma mäletan, kui mu pisike prints ja esimene suur armastus veel elus oli. Selle all mõtlen oma koera, Sillut.
Ma mäletan, kuidas ma jooksin tema juurde peitu ja ta kaissu, kui paha tuju oli või kui me õdedega mängisime niisama lolli. Absoluutselt iga kord ta istus minu ette, toetas end küljega vastu mind, pani oma pisikese pehme peakese mu rinnale, urises igaühe peale, kes mu lähedale julges tulla ja vahepeal andis musi mulle. Mingid kummalised mälestushood vms on hetkel :D Aga selle koera puhul võlusid mind esimesest hetkest alates tema silmad. No ausõna, need olid ikka väga võimsad. Tumedad, kurjad, samas armastavad ja alati rõõmsad silmad. Mida ma muidugi kahetsen on see, et ma pidin tema viimastel elunädalatel teda nägema. Sest ma pole teda eladeski nii kurva, loju ja vaiksena näinud. Ta oli alati see koer, kes asju lõhkus, kõik täis pissis, jooksis, hüppas, müras, näksas, laulis ja lakkus nägu. Sillu ja rahulik ei käinud kunagi omavahel kokku. Muidugi selle hetkeni, kuni ta haigeks jäi. Mõelda vaid, et ta oli ainult 11-aastane... Siiani paneme ta hauale küünlaid ja siiani ajab meid kõiki see nutma. Minu jaoks oli see sama hea kui venna kaotamine. Kui ma väiksena üksi kodus pidin olema, siis ma alati kartsin. Seega, ma läksin alumisele korrusele, võtsin Sillu ja Tendi(meie teise koera) endaga diivanile tuttu ja magasin nende vahel. Niii turvaline oli, sest ma teadsin, et Sillu alati kaitses kodu ja oma pere. Ta isegi läks korra mendile kallale, hammustas jalast tüki välja :D:D:D Aga see oli selle mendi enda süü. Sellele tolale meeldis õhtuti istuda diivani/tugitooli ette, kus keegi istus ja siis tahtis ta, et talle samal ajal jalad selja peale pannakse, hullult nautis seda :D Super ilus koer oli ka. Ta on isegi iludusvõistlusel 1.koha võitnud :) Aga nii kurb on olla ilma temata, me kõik igatseme teda ja ta lollusi. Ma tõesti igatsen teda :(
--
Nu, mis ma räägin siis.
Nädalast ikka.
Teisip: Koolipäev- mingi 7 ajal õhtul sõitsin Koselt Tallinna ja jäin ööseks vanaema juurde. Krisi juures hakkas mul paha u 2h enne bussi peale minekut. Bussi peale jõudes olid kõhuvalud juba sellised, et mõtlesin, et viskan pildi tasku. Bussis hakkas hetkeks parem ja siis Kuivajõe kandis taipasin ma, et nüüd kohe tuleb kõik üles ka. Jooksin bussijuhi juurde ette ja palusin tal kinni pidada. Pidas kinni, hingasin pisut värsket õhku ja juba oli parem olla. Istusin ette pinki mingi naise kõrvale, kes rääkis, et tal pojal oli äsja kiirabi samasuguse hullu kõhuvalu peale käinud. Pidavat see sama viirushaigus olema, lihtsalt muteerunud pisut. a'la oksendad või kõht on lahti vms. Igatahes mul vedas, ma sain ilma igasuguse viirushaiguseta hakkama. Ei teagi, mis mul siis viga oli, endalegi jäi arusaamatuks... Õhtul käisin bussi pealt tulles poest ka läbi ja siis läksingi vanaema juurde.
Kolmap: Hommikul üpris vara oli äratus. Süüa ei tohtinud. Panin riide ja astusin majast välja. Kui Kristiinesse
perearsti juurde jõudsin, siis juba hakkas tühi kõht tunda andma. Ootasin veidi, perearst võttis vastu, tegi tavapärased kontrollid läbi. Siis kuulas kopse, sest mul mingi kahin neis. Ütles, et ega ta täpselt aru ei saa ja ei oska seletada, miks mul kahisevad kopsud, kui hingan. Saatis igaks juhuks röntgenisse ka. Enne veel võeti verd ka. Torkas oma nõela mulle veeni ja muudkui imes ja imes seal. Lõpuks mõtlesin, et küsin, et äkki aitab, muidu kuivan kokku ka, siis tuleb tagasi hakata panema :D Aga õnneks ta juba lõpetas :D Siis istusin trollile ja sõitsin paar peatust edasi Lääne-Tallinna Keskhaiglasse. Seal tehti kopsudest röntgenpilt ja öeldi, et neljap tuleb vastus. Siis vanaema juurde tagasi, pisut lebotamist ja juba oli ema seal õdedega. Sõime ja siis juba muud käigud. Lõpuks koju tagasi. Kukkusin siis veel õhtul shokolaaditrühvleid Krisile tegema. Päris hästi tulid välja, talle ka meeldisid ;)
Neljap: Ja oligi see imeline päev- meil Krisiga sai 6kuud koos :) Olen juba sellest allpool postituse ka kirjutanud ;)
Reede: Koolipäev oli kuidagi pointless. Peale tunde passisin pisut üksi ja siis juba läksin bussi peale ning sõitsin jälle Tallinna. Vanaonul oli täna sünna :) Sai seal kõht täis söödud ja niisama arvutis ning telefonis passitud hiljem. Lizette tuli ka sinna, seega polnud väga igav ;) Saatsin veel õhtul meili ka ära seoses klassilõpureisiga. Tegin kerge powerpoindi ka ära, sest vaja see kogu klassile esitada, kuhu ja miks ja millal ja mida ma plaanisin. Igatahes, loodan, et jäädakse rahule ning ollakse nõus :)
Nädalavahetusel oli plaanis oma vingete klassivendade Andu ja Randoga kinno minna, Kiku liitus ka meiega :) Andu tahab pärast shoppama minna, seega me saame talle nõu anda seal kolmekesi :D:D:D
Igatahes, nüüd need 2kuud tulevad väga kiired. Tuleb hakata hoolikalt aega planeerima.
<M
Ma mäletan, kuidas ma jooksin tema juurde peitu ja ta kaissu, kui paha tuju oli või kui me õdedega mängisime niisama lolli. Absoluutselt iga kord ta istus minu ette, toetas end küljega vastu mind, pani oma pisikese pehme peakese mu rinnale, urises igaühe peale, kes mu lähedale julges tulla ja vahepeal andis musi mulle. Mingid kummalised mälestushood vms on hetkel :D Aga selle koera puhul võlusid mind esimesest hetkest alates tema silmad. No ausõna, need olid ikka väga võimsad. Tumedad, kurjad, samas armastavad ja alati rõõmsad silmad. Mida ma muidugi kahetsen on see, et ma pidin tema viimastel elunädalatel teda nägema. Sest ma pole teda eladeski nii kurva, loju ja vaiksena näinud. Ta oli alati see koer, kes asju lõhkus, kõik täis pissis, jooksis, hüppas, müras, näksas, laulis ja lakkus nägu. Sillu ja rahulik ei käinud kunagi omavahel kokku. Muidugi selle hetkeni, kuni ta haigeks jäi. Mõelda vaid, et ta oli ainult 11-aastane... Siiani paneme ta hauale küünlaid ja siiani ajab meid kõiki see nutma. Minu jaoks oli see sama hea kui venna kaotamine. Kui ma väiksena üksi kodus pidin olema, siis ma alati kartsin. Seega, ma läksin alumisele korrusele, võtsin Sillu ja Tendi(meie teise koera) endaga diivanile tuttu ja magasin nende vahel. Niii turvaline oli, sest ma teadsin, et Sillu alati kaitses kodu ja oma pere. Ta isegi läks korra mendile kallale, hammustas jalast tüki välja :D:D:D Aga see oli selle mendi enda süü. Sellele tolale meeldis õhtuti istuda diivani/tugitooli ette, kus keegi istus ja siis tahtis ta, et talle samal ajal jalad selja peale pannakse, hullult nautis seda :D Super ilus koer oli ka. Ta on isegi iludusvõistlusel 1.koha võitnud :) Aga nii kurb on olla ilma temata, me kõik igatseme teda ja ta lollusi. Ma tõesti igatsen teda :(
--
Nu, mis ma räägin siis.
Nädalast ikka.
Teisip: Koolipäev- mingi 7 ajal õhtul sõitsin Koselt Tallinna ja jäin ööseks vanaema juurde. Krisi juures hakkas mul paha u 2h enne bussi peale minekut. Bussi peale jõudes olid kõhuvalud juba sellised, et mõtlesin, et viskan pildi tasku. Bussis hakkas hetkeks parem ja siis Kuivajõe kandis taipasin ma, et nüüd kohe tuleb kõik üles ka. Jooksin bussijuhi juurde ette ja palusin tal kinni pidada. Pidas kinni, hingasin pisut värsket õhku ja juba oli parem olla. Istusin ette pinki mingi naise kõrvale, kes rääkis, et tal pojal oli äsja kiirabi samasuguse hullu kõhuvalu peale käinud. Pidavat see sama viirushaigus olema, lihtsalt muteerunud pisut. a'la oksendad või kõht on lahti vms. Igatahes mul vedas, ma sain ilma igasuguse viirushaiguseta hakkama. Ei teagi, mis mul siis viga oli, endalegi jäi arusaamatuks... Õhtul käisin bussi pealt tulles poest ka läbi ja siis läksingi vanaema juurde.
Kolmap: Hommikul üpris vara oli äratus. Süüa ei tohtinud. Panin riide ja astusin majast välja. Kui Kristiinesse
perearsti juurde jõudsin, siis juba hakkas tühi kõht tunda andma. Ootasin veidi, perearst võttis vastu, tegi tavapärased kontrollid läbi. Siis kuulas kopse, sest mul mingi kahin neis. Ütles, et ega ta täpselt aru ei saa ja ei oska seletada, miks mul kahisevad kopsud, kui hingan. Saatis igaks juhuks röntgenisse ka. Enne veel võeti verd ka. Torkas oma nõela mulle veeni ja muudkui imes ja imes seal. Lõpuks mõtlesin, et küsin, et äkki aitab, muidu kuivan kokku ka, siis tuleb tagasi hakata panema :D Aga õnneks ta juba lõpetas :D Siis istusin trollile ja sõitsin paar peatust edasi Lääne-Tallinna Keskhaiglasse. Seal tehti kopsudest röntgenpilt ja öeldi, et neljap tuleb vastus. Siis vanaema juurde tagasi, pisut lebotamist ja juba oli ema seal õdedega. Sõime ja siis juba muud käigud. Lõpuks koju tagasi. Kukkusin siis veel õhtul shokolaaditrühvleid Krisile tegema. Päris hästi tulid välja, talle ka meeldisid ;)
Neljap: Ja oligi see imeline päev- meil Krisiga sai 6kuud koos :) Olen juba sellest allpool postituse ka kirjutanud ;)
Reede: Koolipäev oli kuidagi pointless. Peale tunde passisin pisut üksi ja siis juba läksin bussi peale ning sõitsin jälle Tallinna. Vanaonul oli täna sünna :) Sai seal kõht täis söödud ja niisama arvutis ning telefonis passitud hiljem. Lizette tuli ka sinna, seega polnud väga igav ;) Saatsin veel õhtul meili ka ära seoses klassilõpureisiga. Tegin kerge powerpoindi ka ära, sest vaja see kogu klassile esitada, kuhu ja miks ja millal ja mida ma plaanisin. Igatahes, loodan, et jäädakse rahule ning ollakse nõus :)
Nädalavahetusel oli plaanis oma vingete klassivendade Andu ja Randoga kinno minna, Kiku liitus ka meiega :) Andu tahab pärast shoppama minna, seega me saame talle nõu anda seal kolmekesi :D:D:D
Igatahes, nüüd need 2kuud tulevad väga kiired. Tuleb hakata hoolikalt aega planeerima.
<M
that people in the army
do more by 7:00 am
than i do
in an entire day
but if i wake
a 6:59 am
and turn to you
to trace the outline of your lips
with mine
i will have done enough
and killed no one
in the process
Tellimine:
Postitused (Atom)