ma olen 96.aasta parim väljalase

Ma mäletan, kui mu pisike prints ja esimene suur armastus veel elus oli. Selle all mõtlen oma koera, Sillut.

Ma mäletan, kuidas ma jooksin tema juurde peitu ja ta kaissu, kui paha tuju oli või kui me õdedega mängisime niisama lolli. Absoluutselt iga kord ta istus minu ette, toetas end küljega vastu mind, pani oma pisikese pehme peakese mu rinnale, urises igaühe peale, kes mu lähedale julges tulla ja vahepeal andis musi mulle. Mingid kummalised mälestushood vms on hetkel :D Aga selle koera puhul võlusid mind esimesest hetkest alates tema silmad. No ausõna, need olid ikka väga võimsad. Tumedad, kurjad, samas armastavad ja alati rõõmsad silmad. Mida ma muidugi kahetsen on see, et ma pidin tema viimastel elunädalatel teda nägema. Sest ma pole teda eladeski nii kurva, loju ja vaiksena näinud. Ta oli alati see koer, kes asju lõhkus, kõik täis pissis, jooksis, hüppas, müras, näksas, laulis ja lakkus nägu. Sillu ja rahulik ei käinud kunagi omavahel kokku. Muidugi selle hetkeni, kuni ta haigeks jäi. Mõelda vaid, et ta oli ainult 11-aastane... Siiani paneme ta hauale küünlaid ja siiani ajab meid kõiki see nutma. Minu jaoks oli see sama hea kui venna kaotamine. Kui ma väiksena üksi kodus pidin olema, siis ma alati kartsin. Seega, ma läksin alumisele korrusele, võtsin Sillu ja Tendi(meie teise koera) endaga diivanile tuttu ja magasin nende vahel. Niii turvaline oli, sest ma teadsin, et Sillu alati kaitses kodu ja oma pere. Ta isegi läks korra mendile kallale, hammustas jalast tüki välja :D:D:D Aga see oli selle mendi enda süü. Sellele tolale meeldis õhtuti istuda diivani/tugitooli ette, kus keegi istus ja siis tahtis ta, et talle samal ajal jalad selja peale pannakse, hullult nautis seda :D Super ilus koer oli ka. Ta on isegi iludusvõistlusel 1.koha võitnud :) Aga nii kurb on olla ilma temata, me kõik igatseme teda ja ta lollusi. Ma tõesti igatsen teda :(

--

Nu, mis ma räägin siis.
Nädalast ikka.
Teisip: Koolipäev- mingi 7 ajal õhtul sõitsin Koselt Tallinna ja jäin ööseks vanaema juurde. Krisi juures hakkas mul paha u 2h enne bussi peale minekut. Bussi peale jõudes olid kõhuvalud juba sellised, et mõtlesin, et viskan pildi tasku. Bussis hakkas hetkeks parem ja siis Kuivajõe kandis taipasin ma, et nüüd kohe tuleb kõik üles ka. Jooksin bussijuhi juurde ette ja palusin tal kinni pidada. Pidas kinni, hingasin pisut värsket õhku ja juba oli parem olla. Istusin ette pinki mingi naise kõrvale, kes rääkis, et tal pojal oli äsja kiirabi samasuguse hullu kõhuvalu peale käinud. Pidavat see sama viirushaigus olema, lihtsalt muteerunud pisut. a'la oksendad või kõht on lahti vms. Igatahes mul vedas, ma sain ilma igasuguse viirushaiguseta hakkama. Ei teagi, mis mul siis viga oli, endalegi jäi arusaamatuks... Õhtul käisin bussi pealt tulles poest ka läbi ja siis läksingi vanaema juurde.
Kolmap: Hommikul üpris vara oli äratus. Süüa ei tohtinud. Panin riide ja astusin majast välja. Kui Kristiinesse

perearsti juurde jõudsin, siis juba hakkas tühi kõht tunda andma. Ootasin veidi, perearst võttis vastu, tegi tavapärased kontrollid läbi. Siis kuulas kopse, sest mul mingi kahin neis. Ütles, et ega ta täpselt aru ei saa ja ei oska seletada, miks mul kahisevad kopsud, kui hingan. Saatis igaks juhuks röntgenisse ka. Enne veel võeti verd ka. Torkas oma nõela mulle veeni ja muudkui imes ja imes seal. Lõpuks mõtlesin, et küsin, et äkki aitab, muidu kuivan kokku ka, siis tuleb tagasi hakata panema :D Aga õnneks ta juba lõpetas :D Siis istusin trollile ja sõitsin paar peatust edasi Lääne-Tallinna Keskhaiglasse. Seal tehti kopsudest röntgenpilt ja öeldi, et neljap tuleb vastus. Siis vanaema juurde tagasi, pisut lebotamist ja juba oli ema seal õdedega. Sõime ja siis juba muud käigud. Lõpuks koju tagasi. Kukkusin siis veel õhtul shokolaaditrühvleid Krisile tegema. Päris hästi tulid välja, talle ka meeldisid ;)
Neljap: Ja oligi see imeline päev- meil Krisiga sai 6kuud koos :) Olen juba sellest allpool postituse ka kirjutanud ;)
Reede: Koolipäev oli kuidagi pointless. Peale tunde passisin pisut üksi ja siis juba läksin bussi peale ning sõitsin jälle Tallinna. Vanaonul oli täna sünna :) Sai seal kõht täis söödud ja niisama arvutis ning telefonis passitud hiljem. Lizette tuli ka sinna, seega polnud väga igav ;) Saatsin veel õhtul meili ka ära seoses klassilõpureisiga. Tegin kerge powerpoindi ka ära, sest vaja see kogu klassile esitada, kuhu ja miks ja millal ja mida ma plaanisin. Igatahes, loodan, et jäädakse rahule ning ollakse nõus :)

Nädalavahetusel oli plaanis oma vingete klassivendade Andu ja Randoga kinno minna, Kiku liitus ka meiega :) Andu tahab pärast shoppama minna, seega me saame talle nõu anda seal kolmekesi :D:D:D

Igatahes, nüüd need 2kuud tulevad väga kiired. Tuleb hakata hoolikalt aega planeerima.

<M

                                        

 i've been told

that people in the army

do more by 7:00 am

than i do

in an entire day

but if i wake

a 6:59 am

and turn to you

to trace the outline of your lips

with mine

i will have done enough

and killed no one

in the process

redamancy

Kuulge lugejad!! Täna, 6kuud tagasi, astusin ma Krisiga suhtesse! Suur tähtpäev meil :) Tegin talle

shokolaaditrühvleid :)
Kui Sa Kris seda kunagi lugema peaksid, siis ma kirjutan Sulle midagi. Aitäh, väga-väga suur aitäh, et Sa oled minu jaoks olemas olnud, minu kõrval olnud, minu vastu huvi tundnud, mind armastanud ja minu eest rasketel aegadel hoolitsenud ja muret tundnud. Aitäh. Sa oled kõik, mida üks tüdruk tahta võiks, Sa oled ideaalne poiss-sõber. Ma ei taha öelda "perfektne", sest Sa tead, et mulle ei meeldi see sõna :D Aga Sa oled minu jaoks rohkem, kui ma loota julgesin. Minu eelmise aasta seisu tõttu ma poleks uskunud, et see suhe püsima oleks jäänud... Aga tead mis? JÄI! Ja tänu Sulle!! Ma tänan Sind südamepõhjani, et sa oled mul olemas olnud. Ilma Sinuta poleks ma siin, kus ma hetkel olen. Ma kahtlen, et ma südamest saan Sind tänada, sest seda mul ju enam pole, see ammuilma juba Sinu kätes, kallis :) Ma armastan Sind piiritult! Ja Sa oled üks mu suurim vara :) Aitäh, aitäh kõige eest, kallis. Sa oled tõesõna parim inimene mu elus. Sa paned mulle alati mõistuse pähe. Kuigi mina olen totu ja lapsik, siis Sina oled tark ja tõsine minu kõrval ning tood mu kahe jalaga maa peale tagasi, kui ma mõnikord liiga kõrgele pilvedesse hõljuma satun :) Sealsamas aga suuudad Sa ise mõnikord tõeline totulotu mul olla ja siis oleme nagu kaks tola koos. Kui ma tulen hommikul kooli, tunnen end halvasti või pole just parimas tujus, siis Sina hammustad alati kohe ja esimesena läbi, et midagi on nihu. Ja sellest hetkest alates kukud mu tuju heaks muutma. Ilmselgelt saad Sa sellega kohe hakkama ka. Kuidas ma saaksingi mitte naeratada, kui Sa mind nii armsalt vaatad? :) Olenemata sellele, kui palju meie suhte vastu on oldud, kui palju meid solvatud on, siis siiski oleme me koos püsinud. Meid ei ole need kõigutanud, vaid oleme üle olnud nendest, kes meid kadestavad. See on arusaadav ka, et nad kadestavad, vaata kui ilus paar me oleme :) Sa suudad mind pidevalt üllatada millegagi. Praktiliselt iga päev räägid Sa mulle midagi uut ja huvitavat, mida ma Sinust ei teadnud või mida ma veel kuulnud pole. Jah, muidugi meil on ka oma tülid olnud, kuid tea, et need pole minu jaoks karvavõrdki muutnud. Ja nagu Sa oled öelnud, siis see näitab seda, et me hoolime üksteisest :) Igatahes, ma tõmban nüüd otsad kokku ja ütlen veel nii palju, et Kris Kallas, ma armastan Sind väga-väga palju. Minu "pisike" oled <3

Homme kirjutan oma nädalast ka ;)

<M

Me kuulume kokku nagu

sukk ja saabas

tool ja ratas

Oidipus ja kompleks

surm ja maksud

antiutoopia ja sõda

äng ja külmad pisarad

iiveldus ja oksendamine

palavik ja jõuetus

pohmell ja värinad

peksmine ja sinikad

litsid ja suguhaigused

valed ja häbi,

põhjakäimine ja pesematus,

omad vitsad ja peksmine.

Aga näe, ikkagi kuulume kokku.