Ma hakkasin üks päev mõtlema, et kõik koguaeg räägivad asjadest, millega nad enda juures rahul pole. Ma mõtlesin ka koguaeg nendele. Aga selle asemel pöörasin enda mõttemaailma teistpidi. Leida midagi, millega olen enda juures rahul.
Proovisin siis seda teha...
Olen äärmiselt kriitiline inimene, kui asi puutub minu enda kehasse. Olen isegi aeg-ajalt hämmastunud, kui rahul ma mõne asjaga enda juures olen. Leian, et see on hea :)
1. Silmad
2. Hambad
3. Nina
4. Collarbones
5. Käed
6. Selg
7. Hääletoon
8. Nägemine
9. Kuulmine
10. Naba
As you can see, siis seal on nii mõndagi, mis tundub kummaline. Kuid minu jaoks täiesti loogiline. Ülejäänud nt nagu kõht, jalad, tagumik. Nendega tuleb lihtsalt tööd teha. Kui muidugi selle jaoks ka aega suvatsen leida. Vabandused, vabandused. Nagu ikka. Aega pole. Raha pole. Ei viitsi. Tahaks ikka shokolaadi ja jäätist süüa. Mmmm mingid uued krõpsud. Woah, uued riided. Parem ostan need, sest trenni jaoks raha pole vaja, kuna ma seal ju ei käi. Ja nii see kõik lähebki. Joosta mulle ka ei meeldi, kuigi võiks ju sellest alustada. Ah, vahet pole(näete, jälle ma teen seda!), mul pole aega ja tahtmist praegu. Vahet pole, et need ilusad pildid tumblris mind õrritavad. Las nad olla.
Ciao!
<M
esmaspäev, 14. september 2015
reede, 14. august 2015
kolmapäev, 29. juuli 2015
jah
Kes üldse kirjutab enam blogi???
--
Kas ma tõesti pean koguaeg leinama kedagi? Kurat ma pole sellest kolme aasta tagusest leinastki üle saanud, siis tuli teine juurde ja nüüd kolmas?! Mitte, et ainult mina leinaksin, kogu meie pere leinab. Aga ma pole kindel, kui kaua ma veel jaksan sedasi jätkata, kuni ma jälle murdun.
Must auk juba ootab mind, ma kuulen seda irvitamist. Tunnen, kuidas selle küüned mind kriibivad. Iga hetkega on aina raskem sellele vastu panna. Tükikesed minust on kadunud ja kaovad veel mitmed. Ma pole isegi lubanud endal nutta, et mitte näida nõrgana ja lasta end tagasi algusesse viia. Ei taha üleüldse, et keegi näeb, tunneb ja tajub, mida ma tunnen parasjagu. Kuhu ma taas langema hakkan. Oluline osa minu elust on ees ja ma pean hoidma end koos, ma ei saa lubada endal olla nõrk. Tugevus viib mind edasi. Lein tähendaks nõrkust. ma. ei. või. nutta. Sest siis ma ei saa enam pidama... Ma olen ebastabiilne, tujukõikumised ja räägin iseendale vastu. wtf Marian??
--
Mul on homme ja ülehomme kaks viimast tööpäeva. Tegin oma armsatele töökaaslastele shokolaadikeeksi. Kurb on minna, aga ma kardan, et ei jõua oma asjadega ühele poole, kui augustis ka veel tööl olen. Ehk antakse järgmine suvi mulle uus võimalus. Loodan.
--
--
Kas ma tõesti pean koguaeg leinama kedagi? Kurat ma pole sellest kolme aasta tagusest leinastki üle saanud, siis tuli teine juurde ja nüüd kolmas?! Mitte, et ainult mina leinaksin, kogu meie pere leinab. Aga ma pole kindel, kui kaua ma veel jaksan sedasi jätkata, kuni ma jälle murdun.
Must auk juba ootab mind, ma kuulen seda irvitamist. Tunnen, kuidas selle küüned mind kriibivad. Iga hetkega on aina raskem sellele vastu panna. Tükikesed minust on kadunud ja kaovad veel mitmed. Ma pole isegi lubanud endal nutta, et mitte näida nõrgana ja lasta end tagasi algusesse viia. Ei taha üleüldse, et keegi näeb, tunneb ja tajub, mida ma tunnen parasjagu. Kuhu ma taas langema hakkan. Oluline osa minu elust on ees ja ma pean hoidma end koos, ma ei saa lubada endal olla nõrk. Tugevus viib mind edasi. Lein tähendaks nõrkust. ma. ei. või. nutta. Sest siis ma ei saa enam pidama... Ma olen ebastabiilne, tujukõikumised ja räägin iseendale vastu. wtf Marian??
--
Mul on homme ja ülehomme kaks viimast tööpäeva. Tegin oma armsatele töökaaslastele shokolaadikeeksi. Kurb on minna, aga ma kardan, et ei jõua oma asjadega ühele poole, kui augustis ka veel tööl olen. Ehk antakse järgmine suvi mulle uus võimalus. Loodan.
--
Tellimine:
Postitused (Atom)