veel masendavat teksti
aga i just dont give a fuck, ma olengi üks suur masendus
kellegi twitteris oli: "Tahaks lihtsalt siit minema põgeneda, kuhugi mujale. Alustada täiesti uuesti, nullist. On seda palju palutud? Ma lihtsalt ei suuda enam." Aeg-ajalt, või noh pm koguaeg, tunnen ma täpselt sama. Ma tahaks ära joosta. Mitte olla kodus, mitte oma perega. Sest just nemad on need, kes tuletavad seda kõike meelde ka mulle. Kõige hullem on selle juures veel see, et kui ma nüüd pikka aega edasi masenduses olen, siis tuleb ema, kes leiab, et ma lihtsalt otsin tähelepanu, olen dramaqueen ja võiksin üle saada. Tead mis, emmeke? Mine õige sa ka sinnasamusesse! Ma ei tea, kuidas sinu südames see kõik on või mida sina tunned. Aga ma pole nii tugev, et suudan peale pereliikme lahkumist püsida tugev, mitte nutta ning kurb olla. Ma võiksin sama hästi heita sulle ette seda, et sa oled nii tuim ja külm ning sul on pohhui. Siiralt soovitan mind mitte närvi ajada, sest viimasel ajal sa teed seda väga tihti ning tagajärjed võivad halvad olla. Ma ei taha siin kodus olla, see kõik tuletab seda meelde. Sõprade seltsis ma ei taha olla, sest nad küll kõik tunnevad kaasa ja muu selline iba, aga te ei saa öelda, et te mõistate mind, sest te pole samas olukorras, kus mina praegu olen. Ma ei saa öelda, et te pole end sama sitasti tundnud või isegi hullemini, aga ma saan öelda, et te ei mõista mind, sest te ei loe mu mõtteid. Tegelikult keegi ei tea. Ja keegi ei peagi teadma, keegi ei peagi mind täielikult mõistma, see oleks jama. Ja kui te mõistaksitegi mind, siis te oleksite pisarais ning ilmselt ei tahaks enam tundagi mind. Ma ei tea enam, kes ma olen, ma ei tunne end enam äragi. Ma tahan ära joosta, ma tahan põgeneda kuhugile, kus pole kedagi, kes mind teaks. Ma tahan üksi olla, ma tahan, et mu minevik mind ei kummitaks. Ma ei taha selline fuckup olla. Ma ei taha olla nii kurb nagu ma olen. Ma ei taha tunda seda valu südames. Isegi füüsiline valu ei kaota enam seda valu minus. Miski ei aita. Ma tahaks keerata ajas tagasi eelmise kooliaasta lõpu poole. Keeraksin ajas nii palju tagasi ja teeksin mõndagi teisiti. Sealt alates läks kõik perse. Ja ma ei saa seda enam olematuks teha, kuigi soovin. Ma olen omadega perses ja ma ei taha käia vingumas teiste juures, see lihtsalt pole mina. Emale ma kurdaksin, aga tema ütles mulle oma kurikuulsad sõnad: "Ma ei viitsi enam su pidevat vingumist ja su halba tuju taluda" Ja siis lõppu ütles mingi lause mis a'la vihjas, et ta ei viitsi mu probleemidega tegeleda. Ja ma enam ei tüüta ka teda oma probleemidega. Küll ma saan ka temata hakkama.
this
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar