Jah, ma olen muutunud.
Paratamatult inimesed muutuvad ajaga, eriti, kui nendega on midagi nende jaoks traagilist juhtunud, mis paneb neid ka elu üle järgi mõtlema. Well, minul oli mõtteainet hunnikutes. Mõtlesin ja mõtlesin ning sain mõeldud. Mul sai kõrini oma endisest minast. Oli aeg hakata suureks kasvama vaikselt ja kui need inimesed, kes mu kõrval parasjagu olid, ei kavatsenud ise ka sammu pidada mu muutustega, ehk proovida ka suureks kasvamist, siis ilmselgelt tuleb sellised inimesed kahjuks eluteelt kõrvale jätta. Me oleme liiga erinevad sel juhul. Tuleb paika panna, mida elult tahad ja siis seda saavutada. Sellised inimesed oleksid mind vaid tagasi hoidnud mu edasiminekus. Aitab sellest, mul on uus etapp elus ja sinna etappi hakkavad kuuluma teised inimesed, inimesed, kellel on oma eluga midagi plaanis peale hakata ja kes on täie mõistuse juures. Ma tahan olla oma sõpradega suheldes mina ise, mitte keegi/miski, keda/mida ma pole. See poleks enam sõprus. Ja lisaks on inimesi, kes oskavad ka mind siis sõbraks pidada, kui nad ei manipuleeri minuga pidevalt. Sõbrad tulevad ja lähevad pidevalt. On ainult 1, kellega ma suhtlen tihedalt, kes on siiani ilusti püsinud ja sõnaotsesesmõttes arenenud. Well, keep up ja olge tublid :)
btw, see tekst ei tähenda, et ma oleksin suureks kasvanud vms, selle all ma mõtlen, et ma hakkan küündima selle poole. Juhuks, kui keegi peaks midagi hakkama halama hiljem.
Ma otsustasin telefoniga vanni minna ja see kukkus vette, tra küll. Väga tore... Nüüd see mingi mängib lolli omaette mu laua peal... Loodame, et väga midagi hullu ei juhtunud.
<M
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar